Head jälgijad!

Selle kolmeteistkümne päeva jooksul on palju toimunud. Just minu sees. 
Tunnetus ja märkamine on muutunud. Tunnen, kuidas vibratsioon muutub. Tunnen nagu muutuksin "hõredamaks". Tunnen justkui minu sees tärkaks midagi - nagu varakevadine õrn lumikelluke.
 
Tajud muutuvad. Märkad, kuidas tahad süüa hoopis teistsuguseid asju kui varem. Tõelised leiud minu jaoks on juurseller, pastinaak. 
Hommikusöögiks isutab tihti täisterakaerahelbepudru järgi võiga. Praegugi mõeldes, läheb suu vett täis. Lisaks mõnus rukkine leib forelli ja pośeeritud munaga.
Magusa peale ei isuta ega mõtle üldse. See oleks nagu maailmast kadunud.
Ok, aitab toidu jutust.

Kirjutan siia ühest tõeliselt ägedast kogemisest. Teisipäeval tulin nagu ikka õhtul trennist, mõnulesin teleka ees ja avastasin, et üks küüs oli murdunud. Mul on aastaid juba geelküüned. Kuna küüs oli ikka tõsiselt lahti, siis tuli see geelküüs ära. Õnneks oli maniküürija juurde aeg kirjas ja pidin minema ta juurde järgmine hommik. Öösel magades, kui uni läks pisut õrnemaks, tundsin, kuidas küüs (mis oli ilma geelita) hingab. See oli nii võimas tunne:). Juba öösel sai selgeks, et minek maniküüri juurde jääb vist viimaseks. Hommikul läksin tipa-tapa küünetehniku juurde ja lasin kõik geelid eemaldada. Oli see vast mõnus tunne! 

Olge mõnusad ja nautige lumemõnusid:)
Homme pidage oma sõbrakesi meeles!